Phillipskruvi ja Phillipsi kruvikeeraja leiutati Henry Phillipsi poolt 1930-s. Esimest korda kasutatud montaažiliin auto. Nii Phillips kruvi ja Phillips kruvikeeraja nimetatakse ka Philips kruvi ja Philips kruvikeeraja.
Selleks, et rakendada väike pöördemoment korter kruvi, inimesed arvasid, et avamine pesa kruvi pea ja kasutades vastava korter kruvikeeraja kergesti pingutada ja lahti kruvi, kuid kiire areng teaduse ja tehnoloogia, kruvi on muutunud üha laialdasemalt kasutatud, ja puudus kruvid ja korter-tera kruvikeerajad on ilmunud ka. Esimene on see, et kui kruvipea pesa on kahjustatud, ei saa kruvi lahti keerata. Mida pikem on pesa pikkus, seda lihtsam on kruvimise käigus kahjusaada.
Selleks, et lühendada pikkus piir, parandada võimet piir seista kahju, ja edastada sama palju pöördemomenti, inimesed arvasid, kasutades ristsoon taluma sama torsioon, kuid pikkus piiska on pool lühem, mis on vastupidavad kahju. Võime on oluliselt suurenenud. Kruvikeeraja oli algselt sirgjooneliselt ja seda ei saanud kasutada ristlõhiga kruvide puhul. Ainult teist tüüpi ristilõhikuga kruvikeeraja toodeti vastavalt ristilõhikuga kruvile. On kahte tüüpi kruvikeerajaid.
Lõhikuga kruvisid on kasutatud alates masinast. On võimatu asendada kõik kruvid vana masin. Phillipsi kruvikeerajat ei saa kasutada lõhikuga kruvil. Lõhikuga kruvi on veel tootmises ja taotluses, nii et hoidke lõhikuga kruvikeerajat. Sel viisil kasutab enamik uusi masinaid ristpiirkruvisid ja vanad on endiselt kasutuses. Mõnel juhul kasutatakse korraga kahte kruvikeerajat.
